Frontoon

Frontoon (prantsuse fronton, ladina frons, frontis, 'laup, seina esiosa') on eeskätt dekoratiivne madal viil, mis sageli on kujundatud tugeva äärekarniisiga. Tihti on frontooni väli kaunistatud skulptuuride, ornamentide või maalingutega. Väiksemas mastaabis esineb frontooni ka ukse või akna kohal asuva kaunistuselemendina.

Frontooni kohtab tihti renessanss-, barokk- ja klassitsistlikus stiilis hoonete fassaadidel.

Frontoonide põhitüübid

Kolmnurkfrontoon on madala lameda võrdhaarse kolmnurga kujuga.^[1] See on frontooni tüüpidest vanim ja esineb Vana-Kreekas juba 7. sajandi lõpus eKr. Arhailise perioodi kuulus näide on Artemise tempel Korkyras Korful, mille skulptuurkaunistus pärineb umbes aastast 580 eKr.

Segmentfontoon on frontooni variant, mille ülaosa kaldküljed on asendatud kaarja kõverjoonega ja viiluväli on ringi segmendi kujuga.^[2] Segmentfrontoon esineb arhitektuuris alates hellenismist.

Murdfrontooniks nimetatakse frontooni, mille ülespoole suunduvad haarad on keskelt katkestatud ja ei kohtu frontooni tipus.^[3] Murdfrontoonina võib olla kujundatud nii kolmnurk- kui ka segmentkaarne frontoon (murdsegmentfrontoon). Murdfrontoon esineb üksikjuhtudel juba hilises Vana-Rooma arhitektuuris, kuid on sage manerismi arhitektuuris ja barokkarhitektuuris.

Voluutfrontoon ehk luigekaelfrontoon on murdfrontooni tüüp, mille ülaosa on kujundatud kahe s-kujulise kurvina, mis sageli on voluutide kujuga või lõpevad voluutidega.^[4] Murdfrontoonid ja luigekaelfrontoonid esinevad ka 18. ja 19. sajandi mööblikunstis.

Astmikfrontoon on frontooni tüüp, mis on kujundatud sümmeetriliste peegelpildis astmetena, iga aste sageli omaette karniisiga. Astmikfrontoon on iseloomulik klassitsistlikule arhitektuurile, see on mitmel majal Tartus ja oli kunagisel Tapa mõisa portikusel^[5].

Ajalugu

Esimesi frontoone näeme Vana-Kreeka arhitektuuris. Frontoon oli tähtis osa kreeka templi portikusest. Frontooni kolmnurkne pind toetus horisontaalsete ehisliistudega kaunistatud talastikule, mida omakorda kandsid sambad. Viiluväli (tümpanon) oli sageli kaunistatud skulptuuridega ja selle ülemisi servi kroonis alati viltune karniis^[6]. Tihti kasutati frontooni kaunistamisel polükroomiat nagu Ateena Parthenoni Akropolise rekonstruktsioonil.

Vana-Kreeka arhitektuurist kandus frontoon edasi Vana-Rooma arhitektuuri, kus see edasi kujunes. Roomlased käsitlesid frontooni puht-kaunistusliku elemendina, millega kaunistati uste, akende ja eriti niššide ülaservi. Sellised Rooma frontoonid esinesid arhitektuuris sageli ridadena, kus näiteks vaheldusid kolmnurk- ja segmentfrontoonid. Hilisrooma arhitektuuris ilmuvad murdfontoonid, mille puhul katkestatakse karniis enne kolmnurga tipuni jõudmist.

Frontooni kasutamise taaselustasid antiigi eeskujul renessanssarhitektid. Rooma arhitektuurist võeti segmendikujuliste ja kolmnurksete aknafrontoonide vaheldumine hoonete esikülje ehismotiivina, üks ilus näide on Antonio da Sangallo noorema ehitatud Palazzo Farnese teise korruse aknafrontoonid Roomas (1517)^[6]. Barokkarhitektuuris tõusid arhitektide huvi keskmesse hilisroomapärased murdfrontoonid, millest barokkarhitektid arendasid palju fantastilisi vorme, küll kolmnurkse, küll segmendi kujuga mitmeastmelisi, kumeraid või nõgusaid, vastandkurvilisi ja voluutidega frontoonivariante, nagu neid võib näiteks näha Gian Lorenzo Bernini ehitatud Sant'Andrea al Quirinale kirikus Roomas (1658–1670).^[6] Väga fantaasiarikkalt arendas frontooni motiivi edasi ka Hispaania barokkarhitektuur.